Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada?

Herrnstein, R.J. & Murray, C. (1994). The bell curve. Intelligence and class structure in American life. New York: Free Press, 872 lk. (ISBN 0-684-82429-9)

Kolm aastat tagasi ilmus raamat, mille mõju on võrreldud intellektuaalse maavärinaga. Raamatu autorid Richard J. Herrnstein ja Charles Murray (H&M) rikkudes tabusid otsustasid kõnelda avalikult sellest, millises suunas areneb Ameerika ühiskond ja milline osa on selles arengus inimeste vaimsete võimete erinevusel.

On raske uskuda, et selle skandaalse kuulsusega raamatu peakangelaseks on tegelikult täiesti süütu normaaljaotus, mis oma kujult meenutab kellukest (bell curve). Looduse paratamatus sunnib paljusid suurusi, millele on iseloomulik hajuvus, jaotuma normaaljaotuse kohaselt, mille heaks omaduseks on see, et selle kirjeldamiseks piisab vaid ühest suurusest – kõrvalekalle keskmisest ehk standardhälbest. Näiteks kui inimese pikkus on keskmisest kasvust ühe standardhälbe võrra suurem, siis tähendab see seda, et vaid 15,9% on veelgi pikemad. Keskmisest kahe standarhälbe võrra pikemaid on vaid 2,3% ja kolm standarhälvet üle keskmise tuleb ette vaid ühel juhul tuhandest. Sarnaselt pikkusele jaotuvad ka vaimsete võimete testi tulemused: enamus tulemusi koondub keskväärtuse ümber; väga madalaid ja väga kõrgeid tulemusi tuleb ette harva. Lugeja meeli erutab H&M väide, et Ameerika ühiskonnas on tekkinud valitsev eliit, millesse kuulumist ei määra sünnijärgne päritolu, vaid kuulumine nende väheste hulka, kes vaimsete võimete testis saavad keskmisest palju rohkem punkte. Need on need, kes suudavad näiteks kiiresti taibata, milline viiest sõnast on liigne: lõvi, rebane, kaelkirjak, heeringas, koer. Või lahendada muid selliseid mõtlemise ülesandeid. See vaimne eliit ongi vaikselt asunud valitsema ühiskonda, milles enamuse moodustavad keskpäraste või madalate vaimsete võimetega inimesed. Võimu ülevõtmiseks tänapäeva infoühiskonnas ei olnudki tarvis tormi joosta või kahurist paugutada. Selleks oli tarvis vaid muuta ülikooli sisseastumise tingimusi. Mõistagi kõige suuremat ärritust on aga tekitanud selle raamatu väide, et väga väike arv musta nahavärviga inimesi pääseb valitsevasse eliiti, kuna nende IQ (Intelligence Quotient ehk inteligentsuse kvoot) on keskelt läbi ühe standardhälbe võrra väiksem kui valgetel. See tähendab seda, et ainult 16% neegreid saab vaimsete võimete testis parema tulemuse kui keskmine valge. Seega on jutt mitte lihtsalt vaimsest eliidist, vaid valdavalt valgest intellektuaalsest koorekihist. H&M arvavad, et koorekihi selline värv ei ole tekkinud neegreid diskrimineerivatest seadustes (pigem diskimineerib affirmative action hoopis valgeid), vaid eelkõige sellest, et neegrite loomupärane vaimne võimekus ongi madalam kui valgel rassil. Seda vaatamata sellele, et kõik inimesed pärinevad ühest ja samast Aafrika Eevast.

Raamatu autoreid ei saa kahtlustada naiivsuses. Nad teadsid täpselt, mida nad teevad. Richard Herrnstein on väljapaistev Harvardi psühholoog, kes suri vähki kolm kuud peale seda kui raamatu käsikiri oli 1994. aasta juunis üle antud kirjastusele. Raamatu teine autor, Charles Murray, töötab edasi Washingtonis (American Enterprise Institute) ja on tuntud eelkõige publitsistina, kelle vaated Ameerika poliitilisel maastikul kalduvad selgelt paremale. Nad pidid üsna kindlalt ette nägema, et neid hakatakse kohe süüdistama rassismis ja andmete tahtlikus moonutamises, nagu see juhtus varem Artur Jenseni ja Hans Eysenckiga, kes palju varem kõnelesid neegrite madalamast vaimsest võimekusest. Kindlasti pidid H&M valmis olema ka selleks, et neid hakatakse sõimama neonatsideks ja marsitakse nende avalikel esinemistel (näiteks Harvardis) auditooriumist protesti märgiks välja. Tõepoolest, kogu ühiskond püsib koos vaid seetõttu, et on olemas paar põhimõtet, mida see ühiskond on ise otsustanud pidada tõeks. Üks selliseid alustõdesid, mida peab tõeks ühiskond, mille põhiseaduse kirjutamise ajal piiluti Prantsuse revolutsiooni loosungite poole, on rasside võrdsus – kõik inimesed, sõltumata nende nahavärvist, on Jumala poolt loodud võrdsetena. Juhul kui keegi hakkab seda tõde kummutama, siis on see sama kui lõhkuda ühiskonda ennast.

H&M arvavad, et tänapäeva Ameerika tõlgendab valesti konstitutsiooni isade algseid kavatsusi. Demokraatia ei tähenda seda, et kõik inimesed on oma füüsilistelt või vaimsetelt võimetelt võrdsed. Samuti mitte seda, et kõiki hüvesid tuleb ühiskonna liikmete vahel jagada võrdselt. Võrdsed vabadused ja ühesugune vastutus seaduse seaduse ees ei tähenda tingimata seda, et tuleb hakata kõigest väest mahaviilima kõiki loomulikke erinevusi, mis on meeste-naiste, noorte-vanade ja mustade-valgete vahel. Aga just see on muutunud praeguse Ameerika valitsevaks ideoloogiaks. H&M viitavad T.H.White’i Arthuri legendi moodsale variandile, milles Merlyn muudab noore Arthuri sipelgaks, kes võib juba sipelgapesa sissekäigu kohalt lugeda loosungit: KÕIK, MIS EI OLE KEELATUD ON KOHUSTUSLIK! See sipelgamoraali loogika ütleb seda, et kui rassiline diskrimineerimine on keelatud, siis järelikult tuleb võidelda rasside võrdsustamise eest. Selle asemel, et karistada neid ühiskonna liikmeid, kes on diskrimineerivad teisi nende rassilise kuuluvuse pärast, on see muutunud ühiskonna ja eelkõige selle valge eliidi kinnisideeks jõuda kõigis eluvaldkondades valgete-mustade, naiste-meeste võrdsustamisele kõigis eluavaldustes. Selle egalitaarse türannia elluviimise tõhusaimaks vahendiks on poliitilise korrektsuse (political correctness) nõudmine nii kõnes kui teos. See on tsensuur, mis on avalikust pruugist kõrvaldanud juba suure osa kõnekeelest, mida on märgistatud rassismi, seksismi, eidñ ismi ja elitismi häbimärgiga. Ajakirjad, mitte ainult populaarne meedia vaid ka teaduslikud väljaanded, on asunud koostama “musti nimekirju” sõnadest, mida ei tohi mingil juhul kasutada. Näiteks Ameerikas oleks ajaleht Postimees juba ammu lakanud olemast kui varjamatult seksistlik väljaanne.

Kui piltlik väljend ütleb, et “sinu vabadus liigutada oma kätt lõppeb seal, kus algab minu nina”, siis poliitiliselt korrektne väljenduskohustus on paisutanud selle, “kus algab minu nina” sedavõrd suureks, et käe liigutamine on halvatud kui mitte võimatu. Käe kujund oli algselt mõeldud selleks, et rõhutada seda, et igaüks võib teha mida iganes tahes, kuni see ei sunni kedagi teist tegema midagi vastu tema oma tahtmist või takistab tal tegutsemast samasuguse vabadusega. Sipelgamoraal on aga “teiste” (neegrid, naised, homoseksuaalid) elusse sekkumise keelu muutnud kohustuseks muuta need nad ülejäänutega kõiges ühesugusteks. Ükskõik kui õilis ei tunduks ka positiivne diskrimineerimine neegrite, naiste või homoseksuaalide kasuks, on see ikkagi taganemine põhimõttest, et iga inimese üle tuleb otsustada mitte tema sotsiaalse või rahvusliku kuuluvuse alusel, vaid selle alusel, milline ta ise on. Tegelikult ei kahtle keegi, isegi mitte valge nahavärviga kognitiivne eliit, et rikkus, olgu siis füüsiline või vaimne, jagunevad inimeste vahel ebaühtlaselt. Nii nagu pikkust on ühel rohkem mõistust kui mõnel teisel. Kõik katsed võrdustada ühiskonda nii jõukuselt kui vaimuannetelt on lõppenud vastupidise tulemusega: vaimsete ja füüsiliste hüvede veelgi ebavõrdsema jaotusega ühiskonnas.

H&M väidavad oma missiooniks olevat ühiskonna hoiatamise. Migratsioon, eriti kui see on kontrollimatu, võib muutuda ühiskonnale ohtlikuks. Tegu ei pruugi olla rändega üle riigipiiri, põhjast lõunasse või idast läände. Jutt on migratsioonist parimatesse luuderohtu mähkunud ülikoolidesse, turvalisematesse linnajagudesse ja paremini tasustatud töökohtadele. Kognitiivne eliit erineb üha enam muust rahvast selle poolest, mida ta sööb, loeb ja kuidas ta veedab vaba aega. Eliit ei vaata kommertstelevisiooni, märkab harva seda, mida ajalehtede tabloididel kirjutatakse ja ei puutu praktiliselt kokku nendega, kelle IQ on väiksem kui 130. Kui traditsioonilises ühiskonnas “vaim” ja “võim”, sotsiaalne ja kultuuriline avant-garde ühelt poolt ja äriline konservatiivsus teiselt poolt, tunnetasid ennast vastaspoolustel olevatena, siis nüüd on nende huvid omavahel segunemas. Rikaste nimekirja tipus jääb üha vähemaks neid, kes on saanud oma rikkused tänu oma siniverelisele päritolule. Üha rohkem on seal noori (juristid, ettevõtjaid, eksperdid), kes on jõukaks saanud tänu oma headele ajudele ning kelle sissetulekuid tuleb kirjutada kuuekohaliste arvudega. H&M ütlevad, et kuigi kognitiivne eliit ei ela mitte ainult balletist ja Prousti korduvast ülelugemisest, on ometi maailm, milles ta elab juba praegu kohutavalt erinev sellest, milles elab ülejäänud rahvas (lk. 513). Nad näevad ohtlikku arengut selles, et kui ühiskonna intellektuaalne kihistumine veelgi süveneb, siis selle tulemuseks on uus seisustega ühiskond, mis palju ei erine India kastisüsteemist:

Mida selline ühiskonna kihistumine endaga kaasa toob? H&M ennustused on parasjagu hirmutavad. Kuna alamklassi kasvav asotsiaalsus (kuritegevus, narkomaania, madala IQ-ga vallaslaste sünnitamine) hakkab põhjustama probleeme, siis üritab kognitiivne eliit lahendada neid probleeme adminstratiivsete, et mitte ütelda politseilike meetoditega. Vallaslapsed pannakse lastekodudesse; kodutud suletakse hooldusasutustesse; kohtulikult karistatud jäävad pideva valve alla, kuna uus tehnoloogia lubab jälgida iga nende sammu; alamklass tõrjutakse reservaadilaadsetesse linnajagudesse ja sotsiaalhooldus muutub üha tsentraliseeritumaks. Kõige süngemana paistab aga rassiliste suhete tulevik. Pinge selle vahel, mida valge vaimne eliit tunneb olevat kohustatud mõtlema ja selle vahel, mida ta tegelikult mõtleb, kasvab lõpuks talumatu piirini. Realistliku pildi puudumine tegelikest rassilistest suhetes võib viia uue vihkamise laineni, mida Ameerika pole tundnud aastaid.

Mida teha? H&M soovitavad mõista ja tunnistada neid erinevusi, mis on erinevate rasside vahel ja mitte katta seda poliitilise korrektsuse viigilehega. Iga inimest tuleb hinnata selle põhjal, milline ta on ise, mitte aga selle põhjal millisesse inimeste rühma ta kuulub. H&M on ka hea uudis neile, kes eriti ei hiilga oma vaimsetelt võimetelt: ruumi jätkub kõigile! Nende arvates on võimalik selline ühiskonna korraldus, mis ei ole nii silmakirjalik, kui praegu valisev ideoloogia, kus iga inimene võib leida väärtusliku koha elus. Inimene on väärtuslikul kohal juhul kui tema puudumine oleks tuntav. Ei pea tingimata olema Wall-Street’i finantsgeenius, et olla teiste poolt hinnatud ja armastatud. Piisab kui olla oma truu perekonna liige ja elada paigas, kus elanikud üksteist tunnevad, kus igal liikmel on kindel vastutus ja kohustus teiste selle kogukonna liikmete ees. Juhul kui IQ punktidest ei piisa selleks, et olla kohtunik või juhatada lastekodu, on neis mõlemas asutuses hulga muid töid, kus selline inimene võiks leida endale väärikat rakendust.

Sõltumata sellest, kuidas lugejale meeldivad H&M ühiskonna parandamise retseptid, on selle raamatu kärarikas kuulsus tõstnud psühholoogi elukutse tähelepanu keskmesse. Uut eliiti tootvad vaimsete võimete testid mõtlesid välja psühholoogid. Veelgi enam, psühholoogide lobby tulemusel jäi kogu ühiskond uskuma, et intelligentsed inimesed on paremad kui mitteintelligentsed inimesed. Samuti seda, et IQ on intelligentsuse täpne mõõdupuu, mis ei sõltu sellest, mida ja kui palju inimene koolis õpib. Kuna neegrite IQ on keskmiselt 15 punkti madalam kui valgetel, siis on nad järelikult valgetest loomupoolest lihtsalt halvemad. See uskumus on aga vastuolus teise omaksvõetud tõega, et Jumal lõi kõik inimesed vaimselt võrdsetena. Järelikult, kui midagi on viltu läinud, siis inimeste enda pärast. Üks teooria, mida H&M samuti käsitlevad (lk. 288-289), väidab seda, et Ameerika neegrite vaimse mahajäämuse on tinginud nende varasem raske orjapõli. Seda teooriat on aga raske kaitsta, sest mustade orjade järeltulijad omavad keskmiselt kõrgemat IQ-d kui Aafrika neegrid.

Teine võimalus sisemise konflikti lahendamiseks on hakata eitama ühte kahest vastukäivast tõest. Kui rasside võrdsuse ideest ei saa loobuda, siis järelikult tuleb diskrediteerida IQ mõõtmise ideed. Juba enne H&M raamatu ilmumist, sugugi mitte väiksemale publiku menule lootes, avaldas tuntud vasakpoolne Harvardi radikaal Stephen Jay Gould raamatu, milles üritatakse väita, et kogu vaimsete võimete määramine põhineb suhteliselt lihtsal statistilisel mõõtmisveal: sellist suurust nagu üldine vaimne võimekus pole lihtsalt olemas. Meedia võttis Gouldi propagandistliku sõnumi suure rõõmuga vastu. Asjatundjate ringis tekitas see vaid imestust, sest Gouldi argumentatsioon oli juba hapuks läinud vähemalt kakskümmend aastat tagasi. Üks kõige tavalisem süüdistus IQ kasutamise kohta on see, et vaimsete võimete testide küsimused on valgete endi poolt selliselt koostatud, et mustadel oleks neile võimalikult raske vastata. Esiteks ei ole testid nende emakeeles (Black English) ja teiseks küsitakse seal asju, millele vastust saab teada ainult siis, kui ollakse näiteks tuttav sellega, kuidas jõukas keskklass suvatseb oma vaba aega sisustada (golf, purjetamine jne.) Tegelikult on erinevused valgete ja neegrite vahel suuremad just arvutamist ja ruumilist kujutlust nõudvates küsimustes, mitte aga sõnalistes küsimustes, mis on rohkem kultuurist sõltuvad. Samuti pole olemas mingeid erilisi vaid neegritele raskeid küsimusi: need küsimused, mis on kõige raskemad neegritele on samuti kõige raskemad ka valgetele ja asiaatidele. IQ vastaste viimane argument on see, et vaimsete võimete asemel mõõdetakse hoopis inimeste majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Kuna on teada, et neegrid on vaesemad, toituvad kehvemini, pääsevad raskemini ligi haridusele, siis need vajakajäävad 15 punti ongi sellest tingitud. H&M kulutavad suure osa oma raamatust selle tõestamiseks, et mustade ja valgete erinevus ei kao ära ka peale seda kui sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused on arvesse võetud.

57 aastat tagasi ilmus Juhan Torki fundamentaalne uurimus Eesti laste intelligentsist, milles võib peituda nii mõnigi vastus küsimusele, mille üle tänapäeva psühholoogias alles pead vaevatakse. Juba rohkem kui pool sajandit tagasi esitas Juhan Tork küsimuse IQ sõltuvusest inimese rassilisest kuuluvusest. Teatavasti jaguneb Eesti rahvastik põhja-lõuna suunas kaheks, lääne- ja idapoolseks tõuks. Oma töös leidis Tork, et rassi füüsilised tunnused (näiteks pikkus) korreleeruvad väga kõrgelt vaimse võimekusega: Lääne-Balti rass on vaimselt arenenum kui Ida-Balti rass. Ka paljud teised H&M raamatus kirjeldatud seaduspärasused olid hästi teada Torkile. Kasvõi näiteks see, et ühiskonna kõige sigivam osa on madala IQ-ga, milles peitub oht ühe rahva üldisele vaimsele tasemele. Eestil pole kuigi palju maavarasid ja muid looduslikke rikkusi. Meie ainus arvestatav vara on inimeste mõistus. H&M raamatu kõmuline kuulsus võiks panna Eesti poliitikuid ja neid, kelles personifitseerub Eesti riik, mõtlema sellele, kuidas seda praktiliselt ainsat rahvuslikku vara kaitsta ja kasvatada.

Jüri Allik